on segu Kesk-Ameerika maya ja asteekide, hispaania ja araabia rahvaste kokakunstist. Ta võib olla lihtne ja küllaltki keeruline, üht ja sama toitu võib valmistada mitmel viisil ning kindlad reeglid puuduvad. Mehhiklaste pulbitsev, sõbralik ja elurõõmus temperament kandub nende toidutegemisse ja muudab selle tõeliselt nauditavaks. 19.saj. keskpaigas rikastus mehhiko köök prantsuse kokakunsti saavutuste võrra, sest lisandusid saiakesed, koogid ja magustoidud. Tänu Ühendriikide tihedatele sidemetele Mehhikoga sai viimase köök kuulsaks kogu maailmas. Praeguseks on loodud nn.uus mehhiko köök: la nueva cocina mexicana, milles on segunenud rahvusvaheline ja kohalik kokakunst. PÕHILISED TOORAINED Selle köögi üks põhikomponent on tortiljad, maisi või nisujahu õhukesed leivakesed, mis täidetakse erineva sisuga nagu juust, liha, sink, sibul pipar, kartul, jne. Valmistatud mitmel erineval viisil, on neil ka eri nimed: quesadillas, empanadas, burritos, flautas, tacos, tostados, jne. Neid süüakse iga toidukorra ajal ja kasutatakse tihti nugade-kahvlite asemel. Teine tähtis komponent on pipar - sadades variantides, ühtesid süüakse toorelt, teised marineeritakse äädikas ja kolmandad kuivatatakse. Nad sisaldavad palju vitamiini C, A, B, E ja on head isutekitajad. Kuivatatud oad võivad olla red kidney beans tüüpi või mustad, pruunid, jne. Neid kasutatakse praetud oatoitudes, suppides, segatakse õlle, juustu ja pipardega. Kastmed (Salsas): pico de gallo on tüüpiline tomatitest valmistatud mehhiko kaste, millesse lisatakse sibulat, sidrunimahla, jalapeñosid, küüslauku ja koriandrit. Guacamole on kaste, mille põhikomponendiks on avokado koos küüslaugu, sibula ja sidrunimahlaga.